1.päev

Mulle tundub, et hommikusöögiga on kõige suurem mure. Olen nii harjunud kaerahelbe putru sööma.
Esimene uus katsetus oli maisi-ja tatrajahu ning öko-sojapiimaga pannkoogid. Kurvastuseks pean ütlema, et need maitsesid küll nagu paber. Isegi vaarikamoos ei teinud asja paremaks. Või siis tegi, kuid mitte piisavalt. Sõin kolm tükki ära, ülejäänud viskasin ära. Päris õudne. Loodan, et tatra-maisi pannkookidest saab rammus muld kuskil suures komposteerimiskeskuses.

Lõunasöögiks roheline salat, kurgi, porgandi ja seemnetega. Pean oma balsamiäädika puhtama vastu välja vahetama, praegune sisaldab värvainet E150d ja säilitusainet E220, mida oleks raamatu “Saladuslikud E-ained” järgi parem vältida. Säilitusainet kohe kindlasti. Ja sulfitid on ka veel sees.
Magustoiduks puuviljasalat.

Uskumatu, kui palju võib ühe söögikorra peale mõelda. Täpsemalt selle peale, mida valmistada. Muud mõtted ei mahtunud enam üldse pähe ära. Igaljuhul mõtlesin ma lõpuks midagi head ja maitsvat välja, mis siis vastab kõigile minu kriteeriumidele. Lisaks muule, üritan nimelt ka tomatit ja tomatipastasid vältida. Nendega võin suvel maiustada veidi, kui oma aias esimesed suured tomatid on lõhki küpsenud. Seda teevad nad alati. Aga vähemalt nad lähevad lõhki, mitte nagu talvised väljamaa omad, millega korralikku tomatisõda küll teha ei saa. Huvitav, kas hispaanlased kasutavad oma eriskummalise tomatisõja jaoks mingeid muid tomateid, mis kellegi pead tabades tõepoolest ka katki lähevad?

Õhtusöögiks oli riisiroog: riis, kookospiim, wokitud kana ja porgandid, konservaprikoos. Vürtsiks karrit ja Thai Sweet Chilli kastet. Viimane sisaldab naatriumglutamaati (E621), mis idee järgi ei peaks kuuluma minu söögilauale. Variant oleks vist lihtsalt tšillipulbrit kasutada. Söök sai aga maitsev, kartsin algul, et kookospiim on minu jaoks liialt intensiivse maitsega, sest üldjuhul ma ei ole suur kookose fänn, kuid nii see siiski ei olnud.

Õhtu venis nii pikale ja sushi kohast mööda jalutades otsustasin paar lõhe-makit nahka pista. Sõbranna väidab, et sojakastmes on nisu sees. Ma ei taha seda uskuda või pigem, ma ei taha seda teada. Nüüd lugesin, et tõepoolest tavalises sojakastmes on nisu sees, ainult ühes kindlas Jaapani sojakastmes ei ole. Esimese päeva lõpetuseks pean ma ütlema, et ma teen näo nagu ma ei teaks seda. Kogus on ju ka minimaalne.

Selleks, et magusaisu kontrolli alla saada (ehk siis sellele järele andes) tuleb appi vana hea marmelaad. Sõbranna vaevas oma väikest pead poes tükk aega, mida mulle küll külakostiks tuua. Marmelaad on hea leid!